Kaasaegse geneetika periood (molekulaargeneetika teke ja areng; 1944 – 1970)

Tänu füüsikute ja geneetikute koostööle hakkas arenema molekulaargeneetika. 1944.a. avastati, et pärilikku infot säilitavaks ja edasiandvaks aineks bakteritel on DNA mitte valk (USA teadlased Avery,  Mc. Leod, Mc. Carty).
1953.a. esitati hüpotees DNA molekuli struktuurist (USA geneetik James Watson ja Inglise biofüüsik F. Crick).
1962.a. anti neile WATSON-CRICKI DNA mudeli eest Nobeli preemia.
1955.a. algas DNA ja RNA biosünteesi ja replikatsiooni seaduspärasuste uurimine (USA, Kornberg); Nobeli preemia 1959.a.
1961.a. tõestati eksperimentaalselt geneetilise koodi olemasolu (USA teadlased Nirenberg ja Matthae ning Jaapani teadlane Oscoa).
Algas meditsiinigeneetika areng; geneetilised ja tsütoloogilised uurimised inimese juures.

Nobeli preemiaid anti molekulaargeneetiliste uurimuste eest veel järgmiselt:
1965 - prantslastele (Lwoff, Mono, Jacob) geneetilise regulatsiooni teooria eest;
1968 - ameeriklastele (Holley, Khorana, Nirenberg) nukleiinhapete keemilise struktuuri ja valgu biosünteesi uurimise eest;
1969 - sakslastele (Delbrück, Luria) viirustes ja bakterites toimuvate geneetiliste protsesside uurimise eest;
1975 - prantslastele (Baltimore, Dulbecco, Temin) onkogeensete viirustee ja pöördtranskriptsiooni avastamise eest.

1968.a. võtsid Rootsis tsütogeneetikud esimestena kasutusele meetodi, mis võimaldas kromosoome identifitseerida ja geene kaardistada.
1969.a. - sünteesiti esimene geen (pärmigeen)
1970.a. – insenerigeneetika arengu algus
1972 - 1973.a. - Paul Berg, Herbert Boyer, Stanley Cohen  lõid katseklaasis rekombinantsed DNA-molekulid ja viisid need ühest organismist teise.

---